ANDRUS KIVIRÄHK “AABITSA KUKK” (2018)

Mis on tõde? Mis on vale? Mis on valetamine? Millal võib valetada? Millal peab valetama? Millal oled sunnitud valetama? Millal usud, et ei valeta, aga tegelikult valetad? Kas valetamine on tõe varjamine? Kes võib valetada? Kes usub, et ei valeta, aga tegelikult valetab? Kas valetatakse selleks, et kardetakse tõest ilma jäämist?

Meie tegelane Mauno ütleb, et ta on vähemalt aus. Ei keeruta. Aga onu Paul ütleb, et vahel peab ka tõtt varjama ja valetama. Ja Mauno ei räägigi kõike, mida teab.

Ajakirjanik Hans Alla kirjutas ajalehes: „Tõde on kõrvaline, loeb see, mida näed.“  Mauno vaatab ja näebki – Kõik valetavad! Ja varjavad!

Liebermanni seadus ütleb: „Kõik valetavad, aga sellel pole tähtsust, sest keegi ei kuula ega vaata!“ Mida sellest järeldada võib? Sellest kõigest eelnevast? Laps ei valeta. Laps näeb elu nii nagu ta on mitte nii nagu ütlevad ja käsivad reeglid. Aga lapseks jäänud täismees?

Andrus Kivirähk selgitab usutluses ajalehele „Postimees“: „Mõned lood, kus sõnumit pole, on mõeldud lugejat üllatama. Või näitama, et inimestest ja asjadest võib kirjutada sootus teistmoodi. Näiteks kui lugeda üks-kaks-kolm, siis ei tule mitte neli vaid hoopis seitsekümmend kuus, sest lugu ei pruugi minna alati loogilist rada. Võib juhtuda kummalisi asju ja kõik võib ära pöörata kuskile väga-väga imelikku kanti.“

Kirjanik jätkab: „Mu huumor on üsna must, aga ma arvan, et see ei ole sünge. Eks mu lood on kõik sellised: algavad üsna helgelt, aga kuidagi rida-realt muutub asi vägivaldsemaks, jubedamaks ja gootilikumaks. Lõpuks siis ongi tihti verepulm. Mulle tundub see naljakas. Siis võib vabalt mööbeldada.“

Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

“Aabitsa kukk” ongi lugu ühest „põhjalikult õpetatud“ mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Kes viitsib ja tahab, see võib ju sellest mängust ja möllamisest mingit sõnumit või elujuhist otsida ja isegi leida. Kui ei leia, pole kah hullu.

Etendus on ühes vaatuses ilma vaheajata ning kestab pisut vähem kui 1,5 tundi.

Advertisements