Marcel Aymee “Teise mehe pea” – see on lugu süüst ja süütusest, tõest, õigusest, õiglusest ja ebaõiglusest ning nagu prantslaslikule elulaadile kohane, on kogu lugu põimitud läbi pikantsete armuafääridega.
Loo peategelasteks on ekslikult surma mõistetud muusik Jaques Valorin (Joonas Pürg), süüdimõistmise saavutanud prokurör Frederic Maillard (Kaupo Parve) ning surmamõistetu, aga miks mitte ka prokurör Maillard’i “heategija” Roberte Bertolliet (Ene Valdmann).
Kogu loo keskpunktiks on 1. juunil Baccara tänaval toimunud jäle mõrv ning samal ajal aset leidnud pikantne kokkusaamine ühes odavas hotellis. Lugu ise on risti-rästi põimitud armastuse, vihkamise, tõe nõudmise ja selle väänamisega. Tänu erinevatele vahejuhtumitele ning vaatenurkadele saavad mõisted „õiglus“, „ausus“, „au“ ja isegi “armastus” uued ja ootamatud vaatenurgad.
Autorist ja näidendist (kavalehelt)
Marcel Aimé näidend „Teise mehe pea“ (originaalis pr.k. „La tête des autres“, 1956) ilmus eesti keeles esmakordselt Loomingu Raamatukogus nr. 39 1962. aastal.
Raamatu eessõnas kirjutas näidendi tõlkija Lennart Meri järgmiselt:
„Marcel Aymé kuulub (XX sajandi) prantsuse kirjanike vanemasse põlvkonda. Tema esimesed romaanid (näiteks „Roheline mära“ jt) ilmusid 30-de aastate alguses ning andsid prantsuse kirjandusteadusele põhjust liigitada teda pessimistide hulka. Talle heideti ette huumori kalki ükskõiksust ja brutaalsust. Need etteheited kaotavad oma teravuse, kui arvestame, et Marcel Aymé sõjaeelse loomingu kangelasteks olid enamasti prantsuse provintslikud väikekodanlased, keda ta kujutas nende väikluses, silmakirjalikkuses ja riivatuses, säästmata kõige paksemaid värve.
Alates viiekümnendaist aastaist kirjutab Marcel Aymé peamiselt näidendeid. Need on toonud talle laialdase ja põhjendamatult skandaalse kuulsuse.
„Teise mehe pea“ ilmumise puhul kirjutas tuntud Pariisi advokaat Floriot: „See on inetu kirjutis, mis püüab laimata kohtuametnikke nende perekonnaelu ründamisega, nende aususe kahtlustamisega.“
Marcel Aymé naeruvääristab väikekodanluse silmakirjalikke ja suhtelisi moraalinorme, millest kodanlaste arvates inimesed peaksid juhinduma oma avalikus ja isiklikus elus, kuid millest nad ise pidevalt ja hoolimatult üle astuvad. Hüperboolne käsitluslaad võib jätta mulje, nagu püüaks kirjanik absolutiseerida maailma pahelisust ja korruptsiooni. „Aus inimene on tõesti üksi,“ ütleb näidendi peategelane, ning pahelisuse näilist paratamatust põhjendab teine: „Ülekohus elab meie sees, meie veres, meie lihas.“
Marcel Aymé rikkalikust draamaloomingust on „Teise mehe pea“ tuntuim, seda on mängitud enam-vähem kõigis maailma osades.“
Eesti teatritest on meile teada olevalt mänginud „Teise mehe pead“ Teater Vanemuine (esietendus 1995. a, lavastaja Jüri Lumiste).
2011. aastal tootis Tallinna Televisioon näidendi põhjal kuueosalise teleseriaali, mille lavastas Roman Baskin.
Meie etenduses, mille lavastas TÕNU TAMM mängisid: Pierrette (Maillard’ide teenijanna) – INGE AUN või INGE LUKME, Juliette Maillard (prokurör Maillardi abikaasa) – TIIA KUMM, Prokurör Frederic Maillard (edukas kohtuametnik) – KAUPO PARVE, Prokurör Bertolier (Maillard’i vanem kolleeg) – ENN KIRSMAN, Roberte Bertolier (prokurör Bertolier’i abikaasa) – ENE VALDMANN, Valorin (surmamõistetud muusik) – JOONAS PÜRG, Lambourde (Alessandrovici kaastööline) – TERJE MULTER, Gorina (Alessandrovici kaastööline) – ELVI REINVALD, Luisa (Alessandrovici parem käsi) – INGE AUN, Gustave Dujardin (Baccara tänava mõrvar) – MART ALMERS, Alessandrovici (riigi peremees) – KAUPO RÜÜTSALU.
Lavastus esietendus Kuusalu Rahvamajas 5. juunil 2014. aastal.
Loe etenduse arvustust 10. juuni 2014 ajalehest Sõnumitooja. Autor Ülle Tamm.
Pildid etenduse peaproovist (autor Ere Uibo):
Lühike misitud videolkipp etendusest:
teater.kuusalu.eu 