26. juulist kuni 28. juulini toimus Lihulas, sealses uhkes rahvamajas Eesti XXII külateatrite festival. Kuusalurahva Teater osales festivalil sel korral lausa kahe lavastusega: Mart Kivastiku “Nokia 3310”, mille lavastas Terje Varul ning vendade Presnjakovide “Ohvrit mängides”, lavastajaks Enn Kirsman.

Festivalil jagasid tunnustust Maire Sillavee (Salme Vallateater), Liisi Tegelmann (Eesti Harrastusteatrite Liit), Maret Oomer, Rait Avestik, Ivo Leek (Teater KaRakTer) ja Margus Kobing (Oomeriteater).

“Nokia” etendus laupäeval kultuurikeskuse väikesel laval. Enne meid astus üles Jõelähtme Lavagrupp oma “Kaheksa varbaga kuningaga” ja pärast meid Taritu Tubateater lavastusega „Klarissa kirjad“.

“Ohvrit” etendasime aga suure saali ja festivali viimase etendusena pühapäeval.

Võib öelda, et mõlemad etendused läksid hästi. Leo Kiviberg ja Terje Multer said “Nokia 3310” rollide eest näitlejapreemia. Kokku anti välja kaheksa preemiat – kuuele mees- ja kahele naisnäitlejale – nii et veerand preemiatest sai “toodud koju”.

“Ohvril” läks, võib öelda, veelgi paremini – saime ühest kolmest välja antud laureaadi preemiast.

Lavastaja Enn Kirsman kirjutas auhinna kätte saamise järel oma Facebooki lõimes järgmiselt: “Palun vabandust, et täna (jälle) pisut emotsionaalne olen, kuid annate selle ehk mulle andeks, sest oli ju see tänane sündmus iselaadne kulminatsioon minu viimasel, umbes kahekümne aasta pikkusel teatriteel…

Ma tahan tänada kõiki, kes minuga seda teed kaasa kõndinud ning mind vahest ka seljas edasi vedanud on. Tänan Maie Ramjalga (Jõelähtme Lavagrupist) ja Tõnu Tamme (Kuusalurahva Teatrist, 1942-2021), kelle kõrval ma olen saanud lavastaja „ametit“ õppida… Hehh … pigem õigem oleks öelda … piielda kõrvalt seda kuidas teie inimestega töötasite, panin kõrva taha seda kuidas seda õigesti teha, aga püüdsin meelde jätta ka selle, mis oleks võinud teist moodi olla.

Tahan tänada Jõelähtme LavaGruppi (Tiitu, Eigit, Taimit (1950-2023), Ülo, Priitu, Merikest jt), kelle kõrval ma sain „näitlejena“ küpseda ja areneda. Ilma teie toeta ei oleks ma täna kindlasti see, kes olen.

Ja loomulikult kõige suurem tänu „oma“ trupile – Kuusalurahva Teater – kellega mul on olnud au viimased kuraditosin aastat koos „teatripõldu“ künda. Tänan teid kõiki koos ja igaühte eraldi, et te minu ülemöödunud aastasele hullusele järgi andsite, mind usaldasite ning selle sõidu olite nõus algaja „juhiga“ kaasa tegema.

Kõige selle krooniks oli täna XXII Külateatrite festivali LAUREAADITIITEL, üks kolmest, lavastusega „Ohvrit mängides“ (autorid vennad Presnjakovid, tõlkija Martin Algus).

Nagu ütleks üks minu kunagistest õpetajatest (mitte küll (üli)koolist, vaid elukoolist): „Minu asi selles on pisike“ või nagu täna žürii: „See on nii hea tekst, et see ju lavastab ennast ise“ … küllap ma siis ei suutnud teksti oma lavastamisega ära rikkuda.

Rõõmustan loomulikult ka Terje ja Leo üle, kes Kuusalurahva Teatri teises tükis – Nokia 3310 – mille lavastas Terje Varul, said oma suurepäraste isa ja tütre rollide eest näitlejapreemiad.

Mul on meie kõigi üle nii hea meel, et seda on raske sõnadesse panna. Aitäh, aitäh, aitäh ja nii lõpmatuseni ja siis veel edasi ja edasi ja edasi…“