MIHKEL TIKS: Kolgas nähti head Samaaria naist

Esimese juuli õhtul võis Kolga seltsimajas kohata head Samaaria naist.

See oli eakas, väikest kasvu kõhetu naine, ristinimega Opal, kes maailma allakäigule ja enda vaesusele vaatamata pakatas optimismist ning pühendas oma elu ligimeste aitamisele. Ehkki ta isegi äratarvitatud teepakid riputas pesunöörile korduvkasutamiseks, olid tema mõtted hõivatud sellega, kuidas oma süngemeelset sõbrannat Rosiet – kes rääkis ainult surmast ja nägi igal öösel unes Opaliga juhtuvaid õnnetusi – lohutada ja õnnelikuks teha. Sattunud lehekuulutuse peale, milles sihvakas ja sportlik majanduslikult kindlustatud, tõsiste kavatsustega härrasmees otsib naist, saadab Opal sõbranna nime all “ilusale poisile” kirja. Koos reklaamlehest väljalõigatud suvalise iluduse fotoga. (Rosie on samuti ilus, ehkki seestpoolt, nagu Opal mainib.)

Peigmehe saabumise puhuks lööb Rosie enda hullupööra üles, pakkudes omale kaubalist välimust andes hirmsasti üle. Suur on aga Samaaria naise ehmatus, kui oodatud ilusaks poisiks osutub vaevu kõndida suutev poolpime ja hambutu vanaätt läikivas pidžaamas, kes on üheksandat korda põgenenud hooldekodust, kuhu teda topib tütar koos tuhvlialuse väimehega.

Rosie muidugi põgeneb peigmeest nähes, jättes hädise rauga Samaaria naise kaela. Ilus olla külaline olnud millalgi “Põhjasõja ajal”, nooruses teinud sporti sõudepaadis, elupäevad aga veetnud kaptenina merd sõites. Opali katsed vanamehest lahti saada põrkuvad külalise hardatele palvetele anda talle kasvõi ühekski ööks varjualust. Vähehaaval hakkab neil kahel suhtlemine siiski edenema. Hea naine jätab laevakapteni öömajale ja koguni kaitseb vana merekaru talle järele tuleva võimuka tütre ja tossikesest väimehe eest. Ettepanek abielluda on aga isegi temale liig.

Samaaria naine pole sugugi üheülbaline headuse kehastus, vaid krutskeid täis mutike, kes oma lootusetu südameheaduse üle ise muigab. Koos tervet maailma endavastases vandenõus süüdistava Rosie´ga moodustavad nad sageli elus ette tuleva vastandlike sõbrannade paari.

Kuusalurahva Teatri etendust vaadates tulid silmade ette Kolgakülas elavad vanad naised Nelly ja Rosalie, ehkki lavakujudele on autori tahtel ohtralt värve ja koomikat lisatud. Head Samaaria naist kehastanud Elvi Reinvaldi nüansirikas mäng tuletas meelde hiljuti lahkunud Helene Vannari huumoriga vürtsitatud osatäitmisi. Terje Multer kapriisse ja komplekside küüsis vaevleva Rosie osas oli peakangelannale vääriliseks partneriks. Suurima üllatuse pakkus aga Leo Kiviberg kapten Mooney osas, kes kummutas mu eelarvamuse, et rahvateatrite lavadel hiilgavad peamiselt naised, meeste rolle aga sunnitakse täitma õnnetuid puiseid abikaasasid. Kapten Mooney oli mitmekülgne karakter, kelle omamoodi kavalatki tegutsemist oli lust jälgida.

Tubli aplaus etenduse lõpus oli auga välja teenitud. Küllap innustab publiku soe vastuvõtt truppi lavastuse kallal tööd jätkama, nii et juba Lauritsapäeval võib vallarahvas näha, mis hea Samaaria naise ja vana merekaru suhetest edasi saab.

Autor on MIHKEL TIKS (pildil esireas kolmas). Artikkel on kopeeritud autori loal postitusest Faxebooki leheküljelt Kuusalu Arutab Avalikult

Vaata ka Kuusalu Kroonika (Raul Valgiste) fotosid “Hea Samaaria naise” 1. juuli etenduselt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s