Kui me 8.juuli õhtupoolikul Paju Teatrisse esietendusele jõudsime, olid kõik kohad juba täis.
Toole ja pinke toodi õnneks lisaks ning püsti ei pidanud keegi seisma.

Esimene aisting vanasse rehehoonesse sisse astudes oli olnud aegade hõng, hämarus ja
…midagi veel. Vanadel kohtadel ja hoonetel on oma hingamine – rehetare hingas. Esietendati A. Tšehhovi „Karu.“

Julge pealehakkamine – oli esimene mõte, kui teatri mängukava lugesin. Kõiki Tšehhovi näidendeid, mida olen näinud, seob ühise joonena aeglane kulgemine, igavuse ja igatsuse omalaadne sümbioos. Lavastustes ei toimu haaravat tegevust, on aeglane olemine ja inimhingede lahti rullumine erinevates situatsioonides. Vähe tegevust, kandvad pausid, mis vajavad toeks kehakeelt ja mõtestatud vaikust. See on näitleja jaoks nõudlik materjal.

Etendus algas koera haukumisega (juhuslik, aga sobis väga hästi), seejärel täitis ruumi
uimaste kärbeste sumin, mida toetasid rehehoone enda lendavad asukad. Ja siis ta tuli – lavale astus ehedalt tšehhovlik mõisaproua – igavlev ja tüdinenud. See, kuidas ta juhuslikult käele maandunud putukast tegi väikese, aga eheda etenduse osa, tõotas head.

Pille Smirnova leskprouana oli igati ehe ja usutav. Vaikus kandis ja kehakeel kõneles. Meistriklass oli stseen revolvriga!!!

Toapoiss, keda kehastas Reino Allipere ja võlanõudjat kehastav Kalev Pallon olid
suurepärasteks partneriteks. Toapoisi roll võimaldas kõige enam tegutsemist/askeldamist, mis on pisut lihtsam kui olemine, kuid ka sellest rollist jäi meeldivana meelde siiski olemine. See oli pilgus, selles sõnatus vaatamises…

Võlanõudja tõi lavale uue energia, ja jällegi – usutavalt. Selles rollis oli ehk kõige rohkem
huumorit – sellist mõnusat, pingutuseta… Kuid kõige enam puudutasid hoopiski need paar
laululist episoodi. Tekkis tunne, et kaunid romansid leiaksid sellise häälega lauldes otsetee
igasse südamesse.

Kui alguses arvasin, et pean oma ootustes lähtuma kuidagi harrastusteatri raamistikust,
selles mõttes, et ei peaks võrdlema professionaalses teatris nähtuga – siis see raamistik
langes ära. Nähtud etendust võib julgelt võrrelda proffidega.

Ja kuna ükski etendus ei sünni lavastajata, siis kõik eelnev on kiitus ka temale.

Uute ja omanäoliste võimaluste pakkumine kohaliku kultuuri edendamiseks ja etendamiseks
on igati rikastav. Tore algatus! Loodetavasti on Paju Teater Hirvli külas pikaealine, nagu
kohtki, millest sai ta häll. Edu!

Kirjutatu on ühe etenduse külastaja muljetel põhinev arvamus. Seega subjektiivne ega
pretendeeri professionaalsele hinnangule.